„Vaimselt teadlik suudab vaimselt vabana vaimustuda ja vaimustada.“ Vaata sügavale endasse. Mitte läbi oma mõtete, vaid läbi kohalolu vaikuse. Oma südame sügavusse. Meie sees elab valgus, mis ei küsi luba süttimiseks, kui me talle ruumi anname. Vaimne teadlikkus ei tähenda seda, et me „teame kõike“ või oskame vastata kõigile küsimustele. See tähendab, et me elame ärkve. Elame hetkes, kehas, hinges ja südames. Vaimne teadlikkus. …on äratundmine, et vabadus ei tule väljast. Et me ei vaja loaandjat, et kogeda rõõmu, ühendust või vaimustust. Vabadus ei ole vabadus millestki, vaid vabadus olla. Vaimne vabadus. …on julgus lasta lahti enda vanast versioonist. On oskus mitte klammerduda enda piirangute, hirmude või rollide külge. On ausus vaadata oma varjudele otsa ilma enesepõlguseta. On vabadus valida ärkamine – ikka ja jälle. Vaimustus …on see, kui süda süttib. Kui elu ei ole lihtsalt „järjekordne nädalavahetus“, vaid elus olemise pidu. Kui meid ei pane liikuma ainult kohustused, vaid kõrgem kutse. Kui meis ei ela ainult eesmärgid, vaid hinge igatsus. Ja vaimustada? See tähendab olla peegel teisele. Elada nõnda, et teised ei tahaks olla meie moodi, vaid rohkem iseenda moodi. See tähendab inspireerida, mitte õpetada. Süüdata, mitte juhtida. Säilitada kohalolu, mitte suruda tempot. Nädalalõpu kolm taipamist: 1. Teadvusta: Kas ma elan praegu oma sisemisest vabadusest või välistest ootustest? 2. Tunneta: Mis mind päriselt hetkel elus hoiab? Mis süütab minus vaimustust? 3. Vaimusta: Mis oleks see üks asi, millega ma saaksin täna kedagi teist inspireerida – ilma pingutuseta, lihtsalt olles? Väelausung „Ma luban endal olla vaba. Ma valin vaimustuda. Ma kiirgan seda, mis on tõeline. Ma elan südamest.“ Täname, et oled osa Fullgevity Mastermindist. Loo sellest nädalavahetusest midagi, mis kasvatab sind sügavamaks. Elu ei küsi ainult, mida sa saavutasid. Elu küsib: Kas sa olid kohal? Kas sa armastasid? Lisana ka muusikaline taust

🧠 Neuroteadus kinnitab: 15 minutit päevas võib ümber kirjutada su enesehinnangu. Kas teadsid, et sinu aju usub seda, mida sa talle iga päev kordad – olgu see positiivne või negatiivne? Ja, et vaid 15-minutiline päevane afirmatsiooniharjutus võib füüsiliselt muuta seda, kuidas su aju mõtleb, tunneb ja reageerib stressile? Hiljutised uuringud Stanfordi Ülikoolist, Harvardi Meditsiinikoolist ja USA Riiklikust Terviseinstituudist (NIH) näitavad, et afirmatsioonid ei ole pelgalt “positiivne mõtlemine”, vaid tõenduspõhine viis aju ümberhäälestamiseks. 💡 Kolm teaduslikku tõde sinu mõtlemise kohta 🔹 1. Aju usub kordust ja loob selle põhjal identiteedi. Kõik, mida endale kordad, jätab mõõdetava jälje ajus. Uuringud näitavad, et afirmatsioonid aktiveerivad ventromediaalse prefrontaalkoore – piirkonna, mis vastutab eneseväärtuse ja tasutunde eest. 📚 Cascio et al., 2016, Social Cognitive & Affective Neuroscience 👉 https://doi.org/10.1093/scan/nsw098 🔹 2. Negatiivne sisekõne ja võrdlemiskultuur loovad enesekriitika närvivõrgud. Sotsiaalmeedia ja pidev “täiuslike” elude vaatamine põhjustavad aju sünaptilise kärpimise kus kasutud ühendused kärbitakse, korduvad hirmud jäävad. 📚 Kleiman & Riskind, 2013, Cognitive Therapy and Research 👉 https://doi.org/10.1007/s10608-013-9568-9 🔹 3. Aju ei muutu loenguga ega ravimiga vaid järjepideva praktikaga. Positiivsed kinnitused toimivad, sest nad mõjutavad aju automaatseid närvitsükleid. Uuringud kinnitavad, et vaid mõnenädalane afirmatsioonipraktika vähendab stressi ja tõstab enesehinnangut. 📚 Creswell et al., 2005, Psychological Science 👉 https://doi.org/10.1111/j.1467-9280.2005.01636.x 🧬 Mida see tähendab sulle? - Aju ei tee vahet reaalsuse ja korduse vahel ta õpib sellest, mida kuuleb. - Teadlikud mõtted kujundavad uusi närviühendusi, neuroplastilisus töötab alati sinu kasuks või kahjuks. - Päevane 15-minutiline afirmatsiooniharjutus võib muuta sinu emotsionaalset reaktiivsust ja eneseväärtuse tunnet.

Mõtisklus kõlbelisest elust, inimväärikusest ja takistamatu teadmise teest Kõlbelise elu alus ei ole seadus, vaid taipamine. Kui inimene mõistab, et iga tegu loob tagajärje, siis ta hakkab loomulikult hoiduma neist tegudest, mis toovad kannatusi. See taipamine on budismis tuntud kui õige nägemus (samyag-dṛṣṭi). Õige nägemus on teadmine, et elu ei ole juhuslik, vaid põhjuslik. Et kannatusel on põhjus, aga ka lõpp. Et iga tegu jätab jälje ja iga hingetõmme on seotud kõige oleva hingamisega. Kui see taipamine saab südamest selgeks, sünnib loomulik soov elada kõlbeliselt – mitte hirmust karistuse ees, vaid austusest elu ees. Kõlbeline elu on tee väärikusse. Inimväärikus tähendab, et inimene ei ela valetades ega varjates, vaid sirgub tõe poole. See väärikus ei sõltu välistest märkidest: rikkusest, soost või seisusest vaid sellest, kas inimene austab elu nii endas kui teises. Kui me ei hävita seda, mis on püha, siis me juba elamegi väärikalt. Sellest kasvab välja takistamatu teadmine. See on teadmine, mis ei ole enam seotud segaduse ega eksitusega. See ei ole lihtsalt raamatute tarkus ega loogiline arutlus, vaid puhas nägemine. See tähendab näha maailma nii, nagu ta on, ilma moonutuste, hirmude ja ihadeta. Takistamatu teadmine sünnib kolmel tasandil: 1. Kuulamine ja õppimine: kui inimene võtab vastu õpetuse, kuulab ja mõistab. 2. Mõtisklemine ja loogiline taipamine: kui inimene uurib, eristab ja loob selguse, nagu matemaatik lahendab ülesannet. 3. Meditatiivne vahetu kogemus: kui meel on vaikne ja selge, näeb ta reaalsust otseselt. Kui need kolm küpsevad, hakkab teadmine särama takistamatult. Enam ei varjuta seda teadmatus ega enesepettus. Kõlbeline elu loob vundamendi. Õige nägemus on värav. Takistamatu teadmine on valgus, mis paistab läbi selle värava. Ning valgus, kui ta juba kord on tulnud, ei kao enam. Õndsa elu teadmine tähendab siis: - ma elan nii, et minu süda on kerge, sest ma ei riku elu seadust; - ma näen tõde, sest mu meel on selge; - ma tean, et väärikus ja kõlblus ei ole koorem, vaid vabadus.

Elu ei ole lihtsalt päevad kalendris või ülesanded to-do listis. Elu on tunne. Hoiak. Rütm. Ja see, kuidas sa mõtled, kujundab selle, kuidas sa elad. Kui me räägime pikaealisusest, siis me ei räägi ainult tervisest, toitumisest ja liikumisest. Me räägime mõtteviisist, mis loob aluse kõigele muule. Me räägime sellest, et elu ei ole võitlus, vaid tants.Ja muusika? See on alati olemas. Isegi vaikuses. Tänulikkus on esimene samm. Kui sa ärkad tänuga – mitte defitsiiditundega –, siis käivitub sinus teine energia. Mitte “mida mul veel pole?”, vaid “vaata, kui palju mul juba on.”See ongi Fullgevity – elada terviklikult, selgelt ja rõõmuga. Kui sa tantsid eluga kaasa, muutub ka vastupidavus lihtsamaks.Rõõm loob jõudu.Jõud loob selgust.Selgus loob harjumusi, mis toetavad sind ka keerulisel ajal. Pikaealisuse mindset = rõõm + energia + paindlikkus.See on valik – iga päev. Mitte ootamine, kuni “kõik on paigas”, vaid teadmine, et sinus on alati järgmine parem versioon juba olemas. Ta ootab vaid kutset. Täna vali mõelda nii, et elu toetab sind. Ja sa saad sellele toetuda.See on rohkem kui mõtteviis.See on elustiil, mis kestab.

Laulva Revolutsiooni ajastu ja Mõistuse Vangla. Alles see oli kui “laulsime end vabaks”, alles see oli kui laulsime laulukaare all Päris Eestlastena end ühtseks. @@@ Mõistus kui vangla. Teadvus kui vabadus. Tänapäeva ühiskonnas on kujunenud paradoks kus paljud kõrghariduse ja sotsiaalse staatuse saavutanud inimesed, kellel oleks justkui kõik eeldused maailma loovalt ja vastutustundlikult juhtida, muutuvad tegelikult copy–paste operaatoriteks. Nad rakendavad oma mõistust vaid õpitu ja juba teadaoleva kordamiseks. Mõistus on suurepärane tööriist. Ta on kui analüütiline masin, mis suudab järjestada, arvutada, kopeerida ja rakendada. Kuid ta on piiratud. Tema loomine pole päriselt loomine, vaid juba olemasoleva kombineerimine. Kui inimene samastub ainult mõistusega, hakkab ta nägema elu ainult läbi skeemide, reeglite, juhendite ja raamistike. Selle tagajärjel tekib dogmaatiline reaalsus. Inimene, kes ei suuda enam teadvuse kaudu taipamisele jõuda, hakkab oma hirme ja ebakindlust kaitsma seaduste, kitsenduste ja kontrollimehhanismide kaudu. Sellest saabki totalitarismi algus, hirmust sündinud süsteem, mis vangistab nii tegija kui ka teised. Veelgi ohtlikum on, kui üksikute inimeste hirmust saab kollektiivne uskumus. Siis koondutakse liitudesse, parteidesse ja organisatsioonidesse, mis hakkavad oma hirme raamistatult propageerima. Tekib neurobiokeemiline ja psühholoogiline lõks: inimene valib poole, samastub sellega pimesi ning hakkab uskuma, et just see on “ainus tõde”. @@@ Neurobioloogiliselt on see mehhanism lihtne: • Dopamiin pakub lühiajalist “tasuks” kuuluvuse eest, kui tõstad käe või annad allkirja. • Oksütotsiin kinnistab grupikuuluvuse turvatunnet. • Kortisool hoiab hirmu kaudu süsteemi koos, sundides alluma. • Serotoniin seob inimese hierarhiasse, andes illusiooni, et “olen tähtis, sest kuulun süsteemi”. Selline seisund meenutab juba meditsiiniliselt kirjeldatud nähtust: delusion ehk luulumõte. Luulumõte on veendumus, mis ei põhine reaalsusel, kuid mida inimene (või terve grupp) peab raudkindlalt õigeks. Kui terve partei või ühiskond hakkab dogmaatilisel alusel ühtemoodi hääletama, allkirju andma ja seadusi looma, siis ei erine see olemuslikult psühhiaatrilisest luulust – tegemist on kollektiivse delusiooniga.