”Kas inimene saab oma aja tagasi?” Mitte kalendrist. Mitte kellast. Vaid kogemusest. Aega ei saa tagasi võtta süsteemilt. See on esimene oluline selgus. Aega ei saa „tagasi võtta“: tööandjalt, riigilt, kalendrilt, majandussüsteemilt. Need ei ole kohad, kus aeg asub. Aeg ei ole seal. Aeg on inimese kogemuses. Ja seetõttu ei ole lahenduseks süsteemi lõhkumine, kohustuste hülgamine ega ka ühiskonnast välja astumine. Lahendus on suhtes ajaga, mitte ajasüsteemis. Aja peremees ei kontrolli aega vaid ta elab seda. Aja peremees ei ole see, kellel on rohkem vaba aega, parem kalender või pikem puhkus. Aja peremees on see, kes ei ela kogu aeg järgmises hetkes. Ta ei küsi esmalt “mis kell on?“ või “mis on järgmine?“ Ta küsib selle asemel: “kus ma olen?“ ja “ mis toimub minus?“ Aeg ei juhi teda. Ta liigub ajatus ajas ajaga aga mitte läbi aja. Hetk on ainus aeg, mis on olemas. Minevik ei ole koht, kuhu saab minna. Tulevik ei ole ruum, kuhu saab astuda. Mõlemad eksisteerivad ainult mälus, ootuses ja kujutluses. Ainus aeg, milles inimene päriselt elab on see hetk, milles ta on. Kui inimene on hetkes siis ei ole tal kiire, puudust ega ka üleküllust. On lihtsalt olemine. Selles olemise oleviku hetkes muudetakse minevikku mis loob tulevikku. Aeg ei kao. Aeg lahustub. Aega luuakse. Aja peatamine ei tähenda tegevusetust. Sageli arvatakse, et aeglane elu tähendab passiivsust, ambitsioonide puudumist või altiivsusest “välja lülitumist.” See ei ole nii. Aeg peatub mitte siis, kui inimene ei tee midagi, vaid siis, kui ta teeb ühte asja korraga ja on seal kohal. Laps, kes mängib, ei tunne aega. Kunstnik, kes loob, ei mõõda minuteid. Inimene, kes kuulab päriselt, ei vaata kella. Aeg kaob kohalolus. Keharütm kui teejuht. Süsteemi aeg on ühtlane. Keha aeg ei ole. Keha teab millal on tal väsimus, millal vajadus liikumiseks või millal on vajadus vaikuseks. Aja tagasivõtmine algab hetkel, mil inimene ärkab ilma kellata, sööb ilma kiirustamata või liigub ilma eesmärgita. Usaldades. Need ei ole luksused. Need on bioloogilised vajadused.

Uus aasta tuleb tihti koos survega:uus mina, uued eesmärgid, uued lubadused, aga meie kommuunis teeme veidi teistmoodi. Me ei küsi: “Kelleks ma pean saama?” Vaid: “Kuidas ma saan elada rohkem kooskõlas sellega, kes ma juba olen?” Soovime, et see aasta ei algaks pingega, vaid selgusega. Mitte äkiliste muutustega, vaid teadlike sammudega. Uue aasta soovitus Fullgevity kommuunilt: • Kuula oma keha enne, kui hakkad seda parandama • Sea eesmärke, mis toetavad su energiat, mitte ei võta seda ära • Vali rutiinid, mis rahustavad närvisüsteemi, mitte ei kurna • Toida end päris toiduga – nii füüsiliselt kui vaimselt • Liigu iga päev natuke, isegi kui see on lihtsalt jalutuskäik • Maga rohkem, mitte vähem • Ole endaga aus, aga mitte karm • Mõtle pika peale – tervis, meel ja elujõud ei ole sprint Selles kommuunis ei pea sa olema “valmis” või perfektne. Siin piisab sellest, et oled avatud õppima, märkama ja hoolima – iseendast ja teistest. Kui sul on selleks aastaks üks soov, siis olgu see:elada nii, et su keha, meel ja süda oleksid samas suunas. Me oleme siin, et toetada, jagada teadmisi ja käia seda teekonda koos.Rohkem rahu. Rohkem selgust. Rohkem elu igas päevas. Head uut aastat – teadlikult 💛

„Vaimselt teadlik suudab vaimselt vabana vaimustuda ja vaimustada.“ Vaata sügavale endasse. Mitte läbi oma mõtete, vaid läbi kohalolu vaikuse. Oma südame sügavusse. Meie sees elab valgus, mis ei küsi luba süttimiseks, kui me talle ruumi anname. Vaimne teadlikkus ei tähenda seda, et me „teame kõike“ või oskame vastata kõigile küsimustele. See tähendab, et me elame ärkve. Elame hetkes, kehas, hinges ja südames. Vaimne teadlikkus. …on äratundmine, et vabadus ei tule väljast. Et me ei vaja loaandjat, et kogeda rõõmu, ühendust või vaimustust. Vabadus ei ole vabadus millestki, vaid vabadus olla. Vaimne vabadus. …on julgus lasta lahti enda vanast versioonist. On oskus mitte klammerduda enda piirangute, hirmude või rollide külge. On ausus vaadata oma varjudele otsa ilma enesepõlguseta. On vabadus valida ärkamine – ikka ja jälle. Vaimustus …on see, kui süda süttib. Kui elu ei ole lihtsalt „järjekordne nädalavahetus“, vaid elus olemise pidu. Kui meid ei pane liikuma ainult kohustused, vaid kõrgem kutse. Kui meis ei ela ainult eesmärgid, vaid hinge igatsus. Ja vaimustada? See tähendab olla peegel teisele. Elada nõnda, et teised ei tahaks olla meie moodi, vaid rohkem iseenda moodi. See tähendab inspireerida, mitte õpetada. Süüdata, mitte juhtida. Säilitada kohalolu, mitte suruda tempot. Nädalalõpu kolm taipamist: 1. Teadvusta: Kas ma elan praegu oma sisemisest vabadusest või välistest ootustest? 2. Tunneta: Mis mind päriselt hetkel elus hoiab? Mis süütab minus vaimustust? 3. Vaimusta: Mis oleks see üks asi, millega ma saaksin täna kedagi teist inspireerida – ilma pingutuseta, lihtsalt olles? Väelausung „Ma luban endal olla vaba. Ma valin vaimustuda. Ma kiirgan seda, mis on tõeline. Ma elan südamest.“ Täname, et oled osa Fullgevity Mastermindist. Loo sellest nädalavahetusest midagi, mis kasvatab sind sügavamaks. Elu ei küsi ainult, mida sa saavutasid. Elu küsib: Kas sa olid kohal? Kas sa armastasid? Lisana ka muusikaline taust

🧠 Neuroteadus kinnitab: 15 minutit päevas võib ümber kirjutada su enesehinnangu. Kas teadsid, et sinu aju usub seda, mida sa talle iga päev kordad – olgu see positiivne või negatiivne? Ja, et vaid 15-minutiline päevane afirmatsiooniharjutus võib füüsiliselt muuta seda, kuidas su aju mõtleb, tunneb ja reageerib stressile? Hiljutised uuringud Stanfordi Ülikoolist, Harvardi Meditsiinikoolist ja USA Riiklikust Terviseinstituudist (NIH) näitavad, et afirmatsioonid ei ole pelgalt “positiivne mõtlemine”, vaid tõenduspõhine viis aju ümberhäälestamiseks. 💡 Kolm teaduslikku tõde sinu mõtlemise kohta 🔹 1. Aju usub kordust ja loob selle põhjal identiteedi. Kõik, mida endale kordad, jätab mõõdetava jälje ajus. Uuringud näitavad, et afirmatsioonid aktiveerivad ventromediaalse prefrontaalkoore – piirkonna, mis vastutab eneseväärtuse ja tasutunde eest. 📚 Cascio et al., 2016, Social Cognitive & Affective Neuroscience 👉 https://doi.org/10.1093/scan/nsw098 🔹 2. Negatiivne sisekõne ja võrdlemiskultuur loovad enesekriitika närvivõrgud. Sotsiaalmeedia ja pidev “täiuslike” elude vaatamine põhjustavad aju sünaptilise kärpimise kus kasutud ühendused kärbitakse, korduvad hirmud jäävad. 📚 Kleiman & Riskind, 2013, Cognitive Therapy and Research 👉 https://doi.org/10.1007/s10608-013-9568-9 🔹 3. Aju ei muutu loenguga ega ravimiga vaid järjepideva praktikaga. Positiivsed kinnitused toimivad, sest nad mõjutavad aju automaatseid närvitsükleid. Uuringud kinnitavad, et vaid mõnenädalane afirmatsioonipraktika vähendab stressi ja tõstab enesehinnangut. 📚 Creswell et al., 2005, Psychological Science 👉 https://doi.org/10.1111/j.1467-9280.2005.01636.x 🧬 Mida see tähendab sulle? - Aju ei tee vahet reaalsuse ja korduse vahel ta õpib sellest, mida kuuleb. - Teadlikud mõtted kujundavad uusi närviühendusi, neuroplastilisus töötab alati sinu kasuks või kahjuks. - Päevane 15-minutiline afirmatsiooniharjutus võib muuta sinu emotsionaalset reaktiivsust ja eneseväärtuse tunnet.

Mõtisklus kõlbelisest elust, inimväärikusest ja takistamatu teadmise teest Kõlbelise elu alus ei ole seadus, vaid taipamine. Kui inimene mõistab, et iga tegu loob tagajärje, siis ta hakkab loomulikult hoiduma neist tegudest, mis toovad kannatusi. See taipamine on budismis tuntud kui õige nägemus (samyag-dṛṣṭi). Õige nägemus on teadmine, et elu ei ole juhuslik, vaid põhjuslik. Et kannatusel on põhjus, aga ka lõpp. Et iga tegu jätab jälje ja iga hingetõmme on seotud kõige oleva hingamisega. Kui see taipamine saab südamest selgeks, sünnib loomulik soov elada kõlbeliselt – mitte hirmust karistuse ees, vaid austusest elu ees. Kõlbeline elu on tee väärikusse. Inimväärikus tähendab, et inimene ei ela valetades ega varjates, vaid sirgub tõe poole. See väärikus ei sõltu välistest märkidest: rikkusest, soost või seisusest vaid sellest, kas inimene austab elu nii endas kui teises. Kui me ei hävita seda, mis on püha, siis me juba elamegi väärikalt. Sellest kasvab välja takistamatu teadmine. See on teadmine, mis ei ole enam seotud segaduse ega eksitusega. See ei ole lihtsalt raamatute tarkus ega loogiline arutlus, vaid puhas nägemine. See tähendab näha maailma nii, nagu ta on, ilma moonutuste, hirmude ja ihadeta. Takistamatu teadmine sünnib kolmel tasandil: 1. Kuulamine ja õppimine: kui inimene võtab vastu õpetuse, kuulab ja mõistab. 2. Mõtisklemine ja loogiline taipamine: kui inimene uurib, eristab ja loob selguse, nagu matemaatik lahendab ülesannet. 3. Meditatiivne vahetu kogemus: kui meel on vaikne ja selge, näeb ta reaalsust otseselt. Kui need kolm küpsevad, hakkab teadmine särama takistamatult. Enam ei varjuta seda teadmatus ega enesepettus. Kõlbeline elu loob vundamendi. Õige nägemus on värav. Takistamatu teadmine on valgus, mis paistab läbi selle värava. Ning valgus, kui ta juba kord on tulnud, ei kao enam. Õndsa elu teadmine tähendab siis: - ma elan nii, et minu süda on kerge, sest ma ei riku elu seadust; - ma näen tõde, sest mu meel on selge; - ma tean, et väärikus ja kõlblus ei ole koorem, vaid vabadus.