Aja tagasivõtmine - Kuidas inimene saab olla aja peremees

Meeme Luks

15d • Mõtteviis

”Kas inimene saab oma aja tagasi?”

Mitte kalendrist. Mitte kellast. Vaid kogemusest.

Aega ei saa tagasi võtta süsteemilt.

See on esimene oluline selgus.

Aega ei saa „tagasi võtta“: tööandjalt, riigilt, kalendrilt, majandussüsteemilt.

Need ei ole kohad, kus aeg asub.

Aeg ei ole seal.

Aeg on inimese kogemuses.

Ja seetõttu ei ole lahenduseks süsteemi lõhkumine, kohustuste hülgamine ega ka ühiskonnast välja astumine.

Lahendus on suhtes ajaga, mitte ajasüsteemis.

Aja peremees ei kontrolli aega vaid ta elab seda.

Aja peremees ei ole see, kellel on rohkem vaba aega, parem kalender või pikem puhkus.

Aja peremees on see, kes ei ela kogu aeg järgmises hetkes.

Ta ei küsi esmalt “mis kell on?“ või “mis on järgmine?“

Ta küsib selle asemel: “kus ma olen?“ ja “ mis toimub minus?“

Aeg ei juhi teda. Ta liigub ajatus ajas ajaga aga mitte läbi aja.

Hetk on ainus aeg, mis on olemas.

Minevik ei ole koht, kuhu saab minna. Tulevik ei ole ruum, kuhu saab astuda.

Mõlemad eksisteerivad ainult mälus, ootuses ja kujutluses.

Ainus aeg, milles inimene päriselt elab on see hetk, milles ta on.

Kui inimene on hetkes siis ei ole tal kiire, puudust ega ka üleküllust.

On lihtsalt olemine.

Selles olemise oleviku hetkes muudetakse minevikku mis loob tulevikku.

Aeg ei kao. Aeg lahustub. Aega luuakse.

Aja peatamine ei tähenda tegevusetust.

Sageli arvatakse, et aeglane elu tähendab passiivsust, ambitsioonide puudumist või altiivsusest “välja lülitumist.”

See ei ole nii.

Aeg peatub mitte siis, kui inimene ei tee midagi, vaid siis, kui ta teeb ühte asja korraga ja on seal kohal.

Laps, kes mängib, ei tunne aega.

Kunstnik, kes loob, ei mõõda minuteid. Inimene, kes kuulab päriselt, ei vaata kella.

Aeg kaob kohalolus.

Keharütm kui teejuht.

Süsteemi aeg on ühtlane. Keha aeg ei ole.

Keha teab millal on tal väsimus, millal vajadus liikumiseks või millal on vajadus vaikuseks.

Aja tagasivõtmine algab hetkel,

mil inimene ärkab ilma kellata, sööb ilma kiirustamata või liigub ilma eesmärgita. Usaldades.

Need ei ole luksused. Need on bioloogilised vajadused.

Keha ei ela tulevikus. Keha elab praegu.

Ajavälised hetked ehk teadlikult loodud vaikus.

Iidsed kultuurid teadsid midagi,

mida tänapäev on unustanud: kogu aeg ei ole mõeldud kasutamiseks.

Aja peremees loob oma ellu ajaväliseid hetki, nimeta päevi, nö “tühje aja-aknaid.”

Need ei ole „vabad päevad“, mida täidetakse tegevustega. Need on hetked, millel ei ole eesmärki. Seal ei mõõdeta, ei planeerita. Seal ollakse.

Mitmes ajas korraga elamine.

Aja peremees ei eita süsteemi aega.

Ta kasutab seda tööriistana. Ta teab mis kell algab töö, millal tuleb maksta arve võo millal on kohtumine.

Aga ta ei ela seal kogu aeg.

Ta elab korraga kehas (rütmiline aeg), teadvuses (hetke aeg) ja süsteemis (halduslik aeg).

Aeg ei ole enam üks.

Aeg on kihiline.

Ja inimene liigub nende kihtide vahel teadlikult.

Noorenemine ei ole ajas tagasi minemine.

Kui inimene ütleb, et :”Ma tahan olla noorem,“ siis ta ei mõtle tegelikult kalendrit. Ta mõtleb rohkem kohalolu, rohkem elusust ja rohkem teadlikkust.

Inimene vananeb kõige kiiremini mitte aastatega vaid ajast eemaldumisega.

Kui elu muutub ainult soorituseks,

siis kaob elususe tunne.

Kui elu muutub kogemuseks,

siis aeg kaotab oma haarde.

Vabadus ajas ei ole ego projekt.

Aja peremeheks saamine ei ole lihtsalt produktiivsuse optimeerimine, uue „parema elu“ projekt või enesetäiendamise programm.

See on alistumine rütmile, mitte kontroll.

Hetk, mil inimene lubab endal olla seal, kus ta juba on. Ilma kiirustamata. Ilma tõestamata. Ilma jõudmata. Tegemine pingutamata. Lihtsalt olemine ja lubamine.

Head aega!

Kui keegi ütleb sulle „head aega“,

siis ära kuule selles lahkumist.

Kuule selles soovi:”Olgu see aeg, milles sa oled, elatav.“

Nüüd tead, et Aja Peremees ei ela ajast väljas. Ta elab ajas sees aga mitte selle surve all. Ta ei küsi: “kas ma jõuan?“ vaid:” kas ma olen?“

Ja selles küsimuses on aeg juba tagasi.

Head aega!

0 comments